Seljavalud - üldine probleem

Järjest rohkem noori inimesi pöördub arsti poole alaselja ja kaelavaludega. Valud tugi-liikumisaparaadis on paljudel juhtudel kroonilist laadi, sagedaste ägenemistega. Aastatepikkuse kogemuse põhjal on märgata teatud tendentsi; esmalt tekkinud alaseljavaludele lisanduvad hiljem probleemid kaela ja õlavöötme piirkonnas ja vastupidi. Ajaliselt kulgeb taoline protsess 1-2-3 aastat. Esmaselt tekkinud kaelaosa valu-sündroomide korral tekivad haiguslikud muutused alaseljas võrdlemisi kiiresti. Viimane seos esineb kõige eredamalt sundasendis töötajatel, kelle tööülesanded on seotud järjepideva arvutikasutamisega üle 5-6 tunni päevas.
Patsientide täpsemal uurimisel ilmnevad kesk-ja vanemaealistele iseloomulikud tugi-liikumisaparaadi haiguslikud muutused ka nooremal põlvkonnal.
Küsimus: miks ei suuda organism kohaneda sundasendiga? Järelikult on vajalik probleemi vaadelda eelkõige funktsionaalses plaanis, jättes haiguse kui tagajärje tagaplaanile. Normaalse funktsioneerimise tasakaalu lähtealuseks võib võtta Ivan Illichi poolt formuleeritud tervise definitsiooni: "Tervis on võime adapteeruda muutuvas keskkonnas, kasvada ja vananeda, paraneda haigusest, kannatusest ja rahumeelselt eksisteerida surmani".
Vaadeldes Eesti Arstide Liidu poolt esitatud viit haigestumise peamist põhjust, näeme stressi, olme ja raske töö suurt osatähtsust. Antud diagrammi põhjal võiks vähest liikumist haigestumise põhjusena arvata vähem oluliste põhjuste hulka.

Haiguste esinemis sagedus

Protsessi heaks näiteks on Rootsi tööliste haigestumiste uuringud. Esiplaanil on tugi-liikumisaparaadi haigestumine, mis toob kaasa kestva terviserikke.

Sotsiaal- ja tervishoiu korraldus Rootsi Kuningriigis on olnud maailmas üks edukamaid, seega saame järeldada, et tugi- liikumisaparaadi haigused on tõsiseks probleemiks. Sellesse protsessi haaratakse sotsiaalsed, ökoloogilised, majanduslikud, käitumuslikud põhjused, mis viivad tervise halvenemisele – meie kohanemisvõime langeb.

Töö füsioloogilised eripärad.

Tänapäeva tingimustes muutub meie töö iseloom tunduvalt tänu arvutite kasutusele tulemisega. Kaasaegses töökeskkonnas kerkib esiplaanile vajadus kohaneda kiiresti uute töötingimustega. Selline situatsioon loob kõrge psüühilise tööpinge suhteliselt staatilises sundasendis. Pikemal viibimisel staatilises asendis koormatakse üle ainult teatud lihasgrupid, teised lihased aga on alatoonuses. Lihased teevad tööd väga intensiivselt, kuigi lihaste töö ei väljendu mingi tee läbimises vaid seda saab mõõta jõu ja aja korrutisena. Sundasendis töötavate lihaste tööd võib iseloomustada kui pingutusreaktsiooni. Meile on üldi-selt arusaadav kaasaegse töö psüühika väsitav ja kurnav iseloom, kuid istuvat tööd ei peeta ekslikult raskeks füüsilises mõttes. Psühhofüüsilise iseloomuga töö korral määravad meie töövõime lihase hapnikuvarustus ja energeetilised protsessid lihastes. Selline protsess toimub igasuguse töö korral, nii jooksmisel kui ka istumisel. Jooksmine, kui dünaamiline töö, on meile arusaadav, me väsime teatud vahemaa läbimisel. Istumise kui staatilise töö korral on meie väsimuse hindamine veidi ebaselge. Siin saab määravaks aeg. Arvuti kasutajad teavad tõsiasja, et virtuaalne arvutimaailm kaotab reaalse ajataju. Mõnikord võib 4-5 tundi arvuti taga tunduda 10-15 minutina. Teadvustades reaal- ja virtuaalaja erinevat kulgemist inimese ajatajus saab selgemaks füüsilise väsimuse põhjus. Seega on meil võimalik ületada kestvustöövõimekuse piir ja väsimus tekib energiavarude ammendumise tulemusena maksimaalselt pingestatud lihastes. Neisse hakkab kuhjuma nn. väsimusaine - piimhape. Vahetades istumisviisi või asendades antud töö teisega käivitub momentaalselt taastumisprotsess. Kuna taastumine toimub eriti kiiresti puhkuse alguses, on pikkadele ja harvadele pausidele eelistatud tihedad lühiajalised pausid.
Kiire psüühiline väsimus tekib eriti ruttu kauakestva, tugevat kontsentreerumist, vaimset mobiilsust nõudva töö korral vaegliikumise (hüpodünaamia) tingimustes. Antud olukorras kujuneb suhteliselt kiiresti välja ülekoormussündroom, kuna teadlikult või teadmatult eiratakse taastumiseks vajalikke puhkepause pikema perioodi vältel. Ülekoormussündroom väljendub eriti selgelt tugi- liikumisaparaadis. Kiiresti tekib ebamugavustunne (düskomfort), tekivad rühihäired, mis liigutustel korrigeeruvad. Edasisel koormustaluvuse ületamisel tekivad kahjustused juba meie lülisambas. Ainuüksi psüühilise väsimuse korral ülekoormussündroom nii kiiresti ei arene, sest normaaltingimustes on võimalik väsimuse välkkiire likvideerumine. Seda tänu tegevuse asendamisele. Näiteks uus informatsioon äratab huvi, toimub ümberkõlatus, väsimus kaob. Taoline psüühilise väsimuse välkkiire kadumine viitab sellele, et väsimuse tekkes on esiplaanil informatsiooni monotoonsus. Seega saab psüühilist väsimust vähendada info muutmise teel, kuid mitte kestvalt ära hoida.

Säilitamaks oma töövõimet, peame lähtuma meie organismi normaalse funktsioneerimise tagamisest. Teisalt tuleks hoiduda puhkuse ja vaba aja sisustamisest ekstreemsete ja pingutavate tegevustega, mille eesmärgiks ei ole tervistumine ega lõõgastumine. Tugevat füüsilist või psüühilist laadi pingutus on meie organismile stressoriks. Kauakestev stress või stressifaktori sage
kordumine viib organismi kaitse- kohandumuslike (adaptatsiooni) protsesside kurnatuseni. Hakkavad avalduma haiguslikud nähud. Vähese liikumisega sundasendis töötamisel pingelise psüühilise koormusega ja mittevastava puhkusega on aluseks nn. adaptatsioonisündroomi väljakujunemisel.

Sündroom avaldub:

Tekib inimese "läbipõlemisoht". Organismi normaalsele funktsioneerimisele ei ole kohased ega mõistlikud äärmuslikud situatsioonid. Näiteks: psüühilise väsimuse korral tugev monotoonne muusika, disko "tümps". Helid, kui uus informatsioon, tekitab ümberkõlastuse ja väsimus nagu kaoks. Mõne aja möödudes aga monotoonne vali muusika suurendab väsimust ja ümberlülitusel uuele informatsioonile ei suudeta väsimust likvideerida. Toimub hoopis psüühika ülekoormamine. Teine äärmuslik situatsioon: vaegliikumisest üleminek tugevale füüsilisele koormusele. Keha füüsilise koormamise algfaasis paisatakse adaptsiooni hormoonid (adrenaliin, noradrenaliin) vereringesse, avaldudes hea enesetundena, väsimuse kadumisena. Hilisemalt tekib aga hormoone produtseeriva neerupealse koore paksenemine (hüpertroofia). Hormoonide sisaldus veres tõuseb ja jääb kõrgemale tasemele, avaldades nüüd mõju vereringe regulatsioonile. Tõuseb vererõhk, kiireneb südame töö, pingestuvad lihased. Keha füüsiline koormamine ei anna enam soovitud tulemusi ja hakkab tekkima tugi- liikumisaparaadi ülekoormus. Vajaliku efekti saavutamiseks (füüsiline treenitus, kaunis keha, hea enesetunne jne.) suurendatakse koormusi või otsitakse veelgi ekstreemsemaid tegevusi. Tavaliselt peetakse sellist arengut ekslikult treenituse tõusuks. Samas tuleb ka tõdeda, et monotoonse füüsilise tegevuse juures areneb välja ka psüühiline väsimus. See on seotud lihastes paiknevate retseptorite ehituse sarnasusele ajukoores paiknevate retseptorite ehitusega. Nii tekib lihastöö korral pidev retseptorite ärritus ka teatud ajukoore osades, tekib psüühiline väsimus.
                                                                           

Sressi mõjul tekkivad valud

Liikumise universaalsus.

Inimene oma igapäevaelus on allutatud suurele hulgale ärritajatele. Esma-pilgul me neid ei taju, osad tunduvad meile tühised ja tähtsusetud, siiski ei maksaks neid alahinnata. Me tajume küll oma liigutusi, kõndimist, istumist, seismist, kuid ei saa aru nendest kui meile mõjuvaist ärritajaist. Liikudes tekib meie organismis palju erinevaid ärritusi. Iga ärritus on vajalik kohanemisel muutuvate tingimustega. Iga ärritus kutsub esile kohanemise. Seega võib liikumist üldises plaanis vaadelda kui ärritust ja kohanemist. Tänu tugi-liikumisaparaadi keerukale ja kooskõlastatud tegevusele me suudame muuta kehaasendit, kehahoiakut ja olla mobiilsed. Veelgi enam, tänu peenetele ja kooskõlastatud liigustustele me võime suhelda ja muuta meid ümbritsevat keskkonda. Pole liikumist, pole ärritust – pole ärritust, pole kohanemist ega kompensatsiooni. Selline ahel mõjub negatiivselt ka teiste elundite ja organsüsteemide funktsioneerimisele, eriti häirub südame-veresoonkonna ja lümfisüsteemi talitlus, kuna ka nende süsteemide töö taandub liikumisele. Eriti suur tähtsus on liigutustel venoosse vere liikumisel südame poole. Liigutused, mida tekitavad lihaste kokkutõmbed ja lõõgastused, tekitavad lihasloosides teatud positiivse ja negatiivse rõhu vaheldumise. Nendes lihasloosides paiknevad aga suuremad veresooned. Veenides asuvad teatud vahemaa tagant klapid, mis ei lase verel tagasi valguda. Kui lihased tõmbuvad kokku, tekib lihasloosis rõhu suurenemine analoogselt südame kokkutõmbele e. süstolile. Veri paisatakse edasi. Lõõgastumise korral tekib lihasloosis rõhu alanemine. Analoogselt südame lõõgastusele e. diastolile voolab veri tühjenenud veeni osasse. Tänu perifeerias toimuvatele liigutustele moodustub inimesel nagu teine süda - "perifeerne süda", aidates muuta meie vereringet efektiivsemaks.

Mitteküllaldase liikumise korral mõjuvad meile tugevamini ka psüühiline erutus, infotulv jt. töökeskkonnast tulenevad ärritused. Tänu vaegliikumisele süveneb meie emotsionaalne pingeseisund. Samas seoses võime ka näha, kuidas lihastegevuse aktiveerimisega meie emotsionaalne pinge laheneb.

Vaatleme oma töö- ja elukeskkonnas viibimist vaatevinklist, et igale närvisüsteemi ärritusele järgneb reaktsioon ka lihaste liikumise näol. Hommikul ärgates kiirustame tööle. Autot juhtides asume pingelises liikluses, kohati kired lausa möllavad. Kiire on kõigil liiklejail. Asume liiklusinfo tulvas, autot juhtides oleme aga sundasendis. Töökoht. Kontorilaud ja arvuti. Infotulv ja sundasend. Eelda-tavalt ajaliselt pikem kui töölesõit. Enamus liigutusi (vajalikke lihaskonna ja närvikava taastuseks) jääb realiseerimata. Hoiame tagasi lihaste aktiivse tegevuse. Selle tagajärjel kiirenevad meie tsentraalsed ärritused, tekib omapärane biomehhaaniline stress. Võimendatuna infotulvast, psüühiliste ärrituste jätkuvast mõjust tekib lihastes üha suurenev pinge, kutsudes esile lihaste jäikuse ja lühenemise Enamus meist on tundnud pärast pikemaajalist istumist arvuti või televiisori taga, et põlved ei taha enam hästi sirgeks minna, kael või selg on kanged, enda sirutamine on raskendatud. Selline situatsioon viitab üle-koormuse tekkimisele liigessüsteemis. Kuna lihaspinge on ületanud koormustaluvuse piiri, siis lihaste edasisel koormamisel tekivad haiguslikud muutused lihaskoes. Ülepinge kandub tänu kõõluste ja sidemete elastsusele liigestele, tuues kaasa uue situatsiooni meie tugi- liikumisaparaadi funktsioneerimises. Kuna luu- ja liigesüsteemi osad – kõõlused, sidemed ja luud on olemuselt inertsed, siis kohanemine kulgeb aeglaselt ja väljendub ainult funktsionaalselt. Koormuse pikemaajalisel jätkumisel hakkavad avalduma haiguslikud nähud, muutused nendes struktuurides võivad olla küllaltki sügavad. Koormuse taluvus alaneb nüüd juba märgatavalt ja võimalik on liikumise sügavam häirumine, avaldudes töövõimetusena. Kuigi algfaasis häirub ainult meie liigutuste bio-mehhaanika, avaldudes meile omase liikumise stereotüübi muutusena. Meie organism on sattunud düskomfordi tingimustesse, avaldudes:

1. võimetus lõdvestuda
2. ebamugavustunne istumisel
3. suutmatus kauemat aega olla ühes asendis
4. selja kiire väsimine
5. koordinatsiooni häiretes – vilumuse vähenemine, vigade teke liigutustel
6. tuntavad pinged lihastes
7. asendusliigutuste tekkes, mil liigutus ei ole enam optimaalne
8. kiire väsimine ja peauimasus
9. õrnad valud lihastes, millele ei osutata tähelepanu, kuna need kiiresti kaovad situatsiooni muutusel
10. tavaliselt hakkavad sagenema traumad

Me teame üldiselt, et liikuda on kasulik ja peame kehalist aktiivsust oluliseks haigusi ennetava tegevuseks. Siiski peame korrigeerima seda üldist arusaama. Ega vist keegi meist ei tunneta otseselt, et liikumisvaegus põhjustab meie töövõime languse ja tervisliku seisundi halvenemise ja samas me ei pea ka oluliseks riskifaktoriks haiguste tekkes.